Kojusõit

Ärkasime kella peale siis 3:45, pakkisime ruttu veel viimased asjad ära ja vaatasime üle, et midagi maha ei jääks. Läksime mõni minut enne 4 välja ja takso oli juba maja ees ootamas. Auto oli väga ilus ja uhke, sõit oli selline rahulik, sest liiklust oli öösel vähe. Sõit kestis lennujaama umbes 50 minutit. Välja vaadates oli näha, et mõned baarid ja poed veel olid avatud ja mitmed purjus inimesed kõndisid kodupoole.
Lennujaama jõudes võtsime kohe järjekorda, et kohvrid ära anda. Mina küll pabistasin, et äkki kaaluvad kohvrid rohkem kui lubatud, ostsime ju kaasa kohalikku õlut ja puuvilju. Aga tegelikult oli kahepeale vabaruumi kokku veel umbes 10 kilo. Kõik läks sujuvalt ja lõpuks pidime veel umbes tunnike lendu lihtsalt ootama. Sõime vahepeal ära eile kaasa pakitud pizzaviilud. Lend väljus õigeaegselt kell 6.45.
Bangkoki jõudsime umbes 8st. Seal pidime päris pikalt oma kohvreid ootama. Edasi registreerisime ennast uuesti Uzbekistan airwaysi lennule. Seal nägime ka altkäemaksu andmist. Ühel naisel meie ees oli käsipagasit vist rohkem kui lubatud, natuke nad seal vaidlesid kuni ta võttis 1000 bahtise ja see läks kohe seal asjatanud mehe taskusse. Küsisime endale aknaäärseid kõrvuti kohtasid, need ka saime.
Võtsime siis suuna värava poole. Enne passikontrolli seisime järjekorras, kus oli naljakas vaadata, kuidas venelased vaikselt trügima hakkasid. Üks mutike oli neist ees pool ja siis muudkui tegi vaikselt tagantpoolt tulijatele teed. Vaikselt jälgisid silmanurgast meid, kes me seal vahel seisime. Meil polnud kuskile kiiret ja väga kaasa ei trüginud. See oli ka naljakas, kuidas naised oma meestel silma peal hoidsid ja vaatasid, et nad nendest sammugi maha ei jääks.
Edasi otsisime koha, kus saaks natuke hommikust süüa, raiskasime ära oma viimase sularaha.
Siis küsisime infolauast lennujaama tasuta wifi parooli. Selleks pidin ennast registreerima ja oma passinumbri neile andma. Leidsime ka otsimise peale pistiuku, kuhu läpakas laadima panna. Panime endale youtubest laadima kodus ja võõrsil videod, et neid pärast lennukis vaadata.
Lend väljus 11:15 ja sõitis Tashkenti SEITSE tundi. Lennuk oli meie imestuseks ka väiksem, kui esimene kord. See oli selline lennuk, millega tavaliselt 2,5 tundi Inglismaale sõitnud oleme, istmeid oli 3+3, jalgadel ka just väga palju ruumi ei olnud. See 7 tundi oli seal ikka päris piin. Süüa pakuti lennukis kartuliputru metsloomalihaga, väike kausike kanasalatit ja värsket salatit, magustoiduks torditükk.
Tashkenti jõudes, saime jälle omaarust osa nõukogudeaegsest lennujaamast ja teenindusest. Lennukipealt pandi meid bussile ja viidi lennujaama majja. Seal oli siis passikontroll, kus ei saadud aru meie Tai viisadest, uuriti neid templeid ja küsiti, et kas meil ikka oli viisa, seljatagant ütlesid meile teised eestlased, et viisadega ongi alati nii, et Kamboodša piiril tekitasid ka nende viisad küsimusi.
Lennujaam Tashkendis on selline pisike, põrandal on punased kirjud vaibad, igalpool on tuhatoosid ja võis suitsu teha. Ühegi viita kuskil ei olnud ja kui mingit infot jagati, siis ainult kohalikus keeles ja vene keeles. Kui öeldi, et Riia lend väljub väravast nr 2, siis seda, kus värava juurde saab, ükski silt ei juhatanud. Läksime siis teiste järgi. Oli uus passikontroll ja uus ooteruum. Seal kasutasin ka võimalust ja läksin vetsu, mis oli taaskord ainult auk maasees. Kõik muidu puhas, aga vetsupotid seal ongi sellised, et peab kükitama. Vetsupaber oli ka ehtne, selline tumehall ja natuke venis.
Kui Riia lend väljuma hakkas, siis üks mees hõikas ainult kõva häälega, et nüüd läheb Riia lend. Ei ühtegi ekraani, kus jookseks, mis lennud väljuvad ja kust kohast.
Riiga läks õnneks suurem lennuk, istekohti oli seal 2+3+2. Väljus kell 18. Istusime Heireliga kaheses pingis, küll akna kõrval, aga täpselt tiiva kohal. Väljas oli juba hämar ja ega sealt midagi väga ei paistnud ka. Lend Riiga kestis 5 tundi. Seal lennukis oli natuke rohkem ruumi ja meie jaoks hakkas kell juba ööle lähenema ja pool lennust õnneks magasime.
Riias läks kõik kiirelt ja Heinari ja Anneli olid meil autoga vastas.

Kolmeteistkümnes päev

Viimane päev siin ilusal saarel. Mul läks hommikul väga vara uni ära. Kella seitsmest hakkasid peas ringi käima töömõtted, mis vaja kõik teha ja mis tegemata. Uni oli läinud ja võtsin arvuti ning saatsin mõned meilid. Päris üles tõusime kell 9, et minna hommikust sööma. Buffee hommikusööki sai kella 10ni.
Edasiseks päevaks otseseid plaane polnudki. Ilm oli nii palav, et väga palju päikese käes ei jaksanud olla. Pea ka koguaeg nagu tuikas. Kõigepealt läksime toiduainete turule, sealt ostsime veel mõned pakikesed tšillit. Uudistasime ka puuviljaleti ääres ja otsustasime erinevaid huvitavaid ja endale võõraid puuvilju koju kaasa osta. Nii siis hakkasimegi valima, küsisime müüjalt millised on magusad. Kokku ostsme 5 või 6 erinevat sorti. Ma küll pabistasin, et äkki liiga rasked ja kohvri kaal läheb üle, aga Heirel ei näinud üldse muretsevat. Ühtesorti puuvilja ostsime ka lahtilõigatuna. Välimus tundus nii ahvatlev. Hotellis kohe proovisime ka. Müüja ütles, et on hea ja magus. Meile tundus pigem maitsetu ja imal. Halb ei olnud, aga midagi erilist ka mitte. Sõime paar ampsu aga kõike ei jõudnudki.
Edasi läksime veel riiete turule, et veel mõned puuduolevad meened kodustele osta. Helenile läksin ka midagi otsima, otseselt ei teadnudki, mida otsin. Läksime siis ühte putkasse sisse, kus müüdi erinevaid ehteid. Rääkisime Heireliga omas keeles ja äkki müüja küsib inglise keeles, kas oleme Eestist. Me muidugi imestasime, et ta ära tundis, sest see oli selle reisi puhul esimene kord. Varem peeti meid ikka venelasteks või heal juhul soomlasteks. Heirel küsis, et mille järgi ta aru sai, vastuseks oli, et ta on harjunud kuulama. Küsisin ühtede kõrvarõngaste hinda, inglisekeeles muidugi. Vastuseks sain "sada viiskümmend" ja täitsa eesti keeles. :D Rohkem ta eesti keelt ei osanud. Lõpuks otsustasin osta ühed klambrid. Nende ühe tüki hind oli 80. Mina tahtsin osta 2 tükki sama raha eest. Kauplesin mis ma kauplesin, aga ära ma nad ostsin 2 tk 80 bahti :). Ütlesime veel lõpuks eesti keeles nägemist, sellepeale ta ütles "same same in finalnd". Seda "same-same" kasutavad siin vist kõik.
Proovisime leida sealt suurelt turult ka seda müüjat, kellelt mõned päevad tagasi endale kleidi ostsin. Temal tundusid sellised heast materjalist riided. Aga tegime mitu mitu tiiru igat pidi sellele turule, aga seda müüjat me enam ei leidnudki. See on seal nagu suur labürint.
Kui otsustasime turult lahkuda, ütles Heirel, et nüüd vaata otse ja kõnni ainult siit välja. Kui kellelegi otsa jäid vaatama või kogemata nende kaupa pikemalt uurima, siis kohe tuldi juurde ja kutsuti sisse. Üks müüja istus oma putka ees ja muudkui ütles "walking - shopping - looking" neile kes mööda kõndisid. :D
Edasi läksime ujuma. Ilm oli nii palav, et vees oli ainuke koht, kus oli mõnus. Varjus näitas sellel päeval kraade 36. Tol päeval otseselt päikest ei võtnud ja kreemi ei pannud. Mul olid päikeseprillid koguaeg ees, ka ujudes. Hiljem toas vaatasin, et prillid täitsa pähe päevitunud. :D
Siis läksime sööma. Ranna ääres oli terve rida selliseid väikeseid söögikoht kõrvuti. Erinevaid kohti eraldas ainult puusakõrgune piire. Kaardiga seal maksta ei saanud ja pidime uuesti sularaha välja võtma. Sõime jälle kanasalatit, jõime banaani kokteili. Lõpuks toodi meile veel taldrik ananassi- ja arbuusitükkidega. Seda me ei tellinud, aga see toodi seal pärast sööki kõigile. Varem ühes teises kohas märkasime sama süsteemi.
Hiljem läksime rolleriga massaasi kohta valima-neid siin ikka meeletult palju. Ei tulnudki kaua sõita kui juba leidsime sellise soliidse väljanägemisega kohakese. Hinnad paistsid ka samasugused nagu mujalgi (jalamassaas oli 250 ja Heirel tahtis selja, õla ja pea massaasi 300) , hiljem selgus et päris nii ikka ei olnud aga mis seal ikka (kokku küsiti 750). Arvatavasti oli väljas tee ääres lihtsalt vanad hinnad. Läksime siis sisse, kõik oli ilus ja puhas. Ütlesime siis mis massaasi soovime ja kui kaua. Heirelile tehti siis kas ekslikult või teadlikult õlimassaasi tervele kehale(esimest korda masseeriti ka kõhtu). Kuna me tulime otse rannast siis olime üksjagu liivased. Jalad küll pestakse seal enne massaasi ära aga Heirelil olid ujumispüksid ka liivased, mis tekitas alguses natuke ebameeldivat karedust. Selle peale pandi aga õli juurde ja polnud hullu midagi. Minule tehti jalamassaasi. See oli hoopis teistmoodi kui varem mulle tehti. Seekord oli sellist punkt-katsumist rohkem ja tugevamini. Nägin ka eemal seinapeal plakatit, kus oli kirjeldatud mis punkt ja mis liigutus jalatallal mingile kohale mõjub. Kohati oli päris valus, aga varasemad massaasid tundusid selle kõrval rohkem silitamisena. Peale massaasi pakuti meile joomiseks ingveri teed. Mõned lonksud jõime aga eriti nagu peale ei läinud, see oli kuum ja päris kange, suu ajas õhetama.
Võtsime suuna jälle ranna poole. Ujusime ja nautisime niisama vees olekut. Heirel muidugi noris lainetega tüli, mis olid kohati päris võimsad. Pärast ujumist istusime niisama rannal ja nautisime veel viimaseid hetki rannas ja päikesekäes. Siis tuli meie juurde vormiriietuses mees, esialgu tundus nagu politsei. Kükitas meie juurde ja uuris, kust me pärit oleme ja sokutas mulle kätte inglisekeelse teksti, kus oli kirjas vaestest lastest, kellele ta raha kogus. Heirelile näitas samal ajal pilte. Me ütlesime talle pärast, et ta töö on väga kiiduväärt, aga kuna meil on viimane puhkuse päev, siis meil lihtsalt ei ole enam raha. Nii tegelikult oligi, et sularaha rohkem välja võtta ei tahtnud ja enam taskus seda ka väga polnud.
Pärast läksime tagasi oma tuppa, pesime ennast massaasiõlist puhtaks ja vedelesime natuke niisama. Pakkisime ka kohvrid enamvähem hommikuks valmis. Rolleri pidime tagasi viima poole 8ks. Sinna oli natuke aega ja Heirel tahtis veel minna viimast korda ujuma. Päike hakkas just loojuma ja niis läksimegi. Nii hilja või hämaras vist polnudki mina seal vees käinud. Hämaras tundusid need lained veel hullemad. Aga vesi oli soe ja hea.
Rollerit tagasi viies, võtsime Luckyle kaasa ka ühe Eestist kaasa ostetud Kalevi šokolaadi. Tänasime teda ja tal oli kingituse üle väga hea meel. Vastu kinkis ta meile ära raamitud kolm väikese elevandi kuju. Tegime temaga ka pilti ja jätsime hüvasti.
Šokolaadi viisime ka meie ööbimiskoha omanikule ja sellele naisele, kes seal letitaga tavaliselt oli. Tänasime neid meeldiva elamise eest ja nemad tänasid meid. Omanik palus meil minna Tripadvisorisse ja kirjutada ka kommentaar nende külalistemaja kohta. Oli tõesti väga tore koht, puhas ja vaikne.
Õhtusöögiks oli Heirelil kindel plaan süüa pizzat. Nii läksimegi jala otsima kohta, kus saaks kaardiga maksta ja süüa pizzat. Leidsime küll koha, kus oli pizza, aga mitte kaardimakse võimalust. Edasi leidsime koha, kus sai kaardiga maksta, aga pizzat tellida ei saanud. Lõpuks leidsime ka koha, kus sai mõlemat. Tellisime mõlemad pizza, mis oli tegelikult poest ostetud põhjale tehtud, aga muidu ikka maitsev. Minu omast jäi natuke järgi ja selle lasime endale kaasa pakkida. Seal oli eraldi ka kokteilibaar, kus kõik kokteilid olid 89 bahti. Tellisin endale mingisuguse alkoholiga banaanikokteili ja Heirel mingisuguse sinist värvi kokteili, nimesid enam ei mäleta. Jäime õhtusöögiga ja teenindusega väga rahule.
Õhtul vaatasime veel kohvrid üle ja pakkisime kõik asjad nii kokku, et hommikul ainult puuviljad sisse panna jääksid. Magama läksime kell 11. Kella panime hommikuks tirisema 3:45.

Kaheteistkümnes päev

Hommikul magasime mõnuga. Pärast hommikusööki tahtsime minna tagasi sellele templi turule, kus eelmisel õhtul nägime prussakaid müügil. Heirel mõtles, et võiks ikka ära proovida. Aga kahjuks see turg oligi olnud ainult tol õhtul, hommikuks oli plats puhas. Jäid siis seekord prussakad ja vaglad proovimata. Väga kahju ei olegi :D. Ilm oli metsikult palav. Sõitsime edasi ja läksime vaatama sellele toiduainete turule, kus ükskord õhtul käisime ja see nagu laut haises.

Seekord läksime sinna lõunasel ajal ja turg käis täie hooga. Esimses pooles müüdi seal kõiksugu puuvilju, vahepeal oli erinevaid maitseianeid, nii ise pakitud kui ka pakendatud nagu poodides. Tagapool oli müüa igat sorti värsket liha. Seekord ei olnud seal üldse nii jubedat haisu. Pimedas ja enamasti suletud putkadega nägi see palju hullem välja. Sellised rennid jooksid ikkagi iga putka juurest läbi, nägime kuidas üks kalamüüa sinna oma solgi viskas, ime siis ei ole ju et õhtuks selle palavaga see kõik haisema läheb. Värsket liha sealt eriti ostma küll ei oleks kippunud. Ostsime hoopis sealt jahvatatud kuivatataud tšillit ja küüslauku, karri pulbrit, mingisugust asja, mida isegi müüa ei teadnud inglisekeeles meile seletada ja ostsime ka kuivatatud pisikesi krevette. Krevetid olid pakitud 120, 60 ja 40 bahtistesse kotikestesse, kõrval oli ka hunnik pakkimata krevette. Üritasime siis müüjale seletada, et tahaksime mitut kotikest osta, mis oleksid pakitud 10 bahti väärtuses, aga tema vist sai aru, et tahame kaubelda 40 bahtist kotikest 10 bahti peale ja sai meie peale isegi natuke kurjaks. Lõpuks ostsime siis ühe selle 40 bahtise kotikese ära. Ostsime ka ära kooritud ja natuke punakat värvi pomelot, oli selline mahlane ja natuke magusam kui meil. Hästi suurte seemnetega.

Edasi läksime natukeseks randa ujuma, lihtsalt nii palav ilm oli, et oli vaja jahutust. Vees oli hea olla, lained olid päris suured ja ega niisama vees mõnuleda ei saanud, pidi koguaeg valvel olema, et laine üle pea ei lööks. Heirel muidugi noris jälle tüli ja oli täpselt lainete murdumiskohas, mina otsisin endale natuke turvalisema koha ja loksusin lainetega niisama kaasa.

Edasi läksime siinsele suurele turule, et kodustele midagi kaasa osta. Ringivaatamise käigus leidis Heirel endale lüikeste käistega ja eest nööpidega õhema valge pluusi. Alghind pluusil oli 650 bahti, saime 300ga. Müüja küsis meilt, kas oleme husband and wife, ja pärast ütles et järgmine aasta äkki tuleme jälle ja siis on meil laps ka. Andsime talle 500 bahti, sellega ta käis oma müügiputka läbi ja lõi rahaga vastu oma müügilolevaid riideid, lõi rahaga ka vastu Heirelit, ütles et see toob ärile õnne. Siis leidsime mulle kleidiga kokku sobiva suvekoti, hinna kauplesime 550lt 250le. Ostsime ka vidinad, mis pudelitele ümber käivad, nende tükihind oli 59 bahti, tahtsime nelja tükki ja siis ütles hinnaks 50 bahti. Me ütlesime, et ostame neli tükki 160ga. Tema ütles, et ei saa. Hakkasime ära kõndima ja siis oli selle hinnaga nõus.

Edasi hakkasime lihtsalt mingi suunas sõitma ja keerasime suurema tee pealt ära ühele tänavale mis oli jälle igasugu kaubandust ja restorane täis. Kuna ilm oli väga palav, läksime jõime ühes neist jäätisekokteili. Oli mõnus ja jahutav. Selle restorani vastas oli massaasi salong. Mõtlesime, et palava ilmaga oleks jahedas salongis päris mõnus mõnuleda. Nii tegimegi. Heirel tahtis proovida Tai massaasi, mina võtsin pea ja kaela massaasi, mõlemad kestsid 1 tund. Jalanõud pidime jätma välja (nii oli igakord, kui massaasis käisime) ja edasi minema teenindaja järel teisele korrusele. Seal oli meil vau-efekt, oli selline suurem tuba, mis oli täis madratseid, iga madratsi osa sai eraldi kardinatega eraldada. Tuba oli kaunistatud erinevate tulekestega ja mõnus muusika käis. Me olime seal ainukesed. Heirel jäi massaasiga väga rahule, teda väänati ja painutati ja ragistati ja turniti seljas. Ütles, et teistmoodi kui tavaline massaas, aga mõnus ikka. Minul massaas oli kuidagi väga valus, eriti lõõgastav ei olnud. Eelmine pea ja kaela massaas oli kuidagi parem, aga eks massaas on mõnus ikka. Üritasime pärast massaasi eest kaardiga maksta, aga see ei õnnestunud. Nendes kohtades, kus üldse kaardiga maksta saab, lisatakse enamasti arvele 3%.

Edasi läksime ja sõitsime oma lemmikusse Kata Noi randa, et jälle ujuma minna. Seekord seal ei olnud nii suured lained, kui viimane kord seal ujudes, aga laineid ikkagi jagus. Vesi oli mõnus. Päevitada enam ei viitsinud/jaksanud.

Edasi oli meil plaan minna sööma samasse ilusa vaatega restorani, mille esimesel rolleriga ringisõitmise päeval avastasime. Tahtsime seal süüa õhtust samal ajal, kui päike loojub. Jõudsime sinna umbes 4 paiku. Vaatasime, et päike on alles nii kõrgel ja tellisime endale ainult eelroaks kanavardad dipikastmega ja banaani shake'i. See sai meil üsna ruttu otsa ja vaatasime kella, et päike peaks loojuma alles 1,5-2 tunni pärast. Otsustasime, et sõidame veel natuke ringi ja tuleme hiljem tagasi sööma.

Mõtlesime, et läheme otsime üles selle Nai Harni ranna, mida ükskord ülesse ei leidnud. Seekord see õnnestus, oli selline vaikne rannake. Meenutas natuke meie Eesti randa, sest mere ääres oli männimetsa tukake, kus tundus, et oleks hea telgiga ööbidagi. Rand oli ilus liivane. Tundus selline hea koht, kuhu näiteks väikeste lastega suvitama tulla.

Sealt tagasi sõites, tegime väikese peatuse teeäärsete müügiputkade juures, kus müüdi pärlikeesid. Need on küll päris pärlid, aga vist mitte A klass vaid B klass. Ma ei tea mida see tähendab, aga müüja näitaks tsäksiga, et ära nad ei sula ja plastmassist pole. Kuju järgi on ka näha, et ükski pole ühesugune ümmargune. Võtsin endale ühe käeketi ja 2 tükki kingituseks. Alguses oli tüki hinnaks 200 bahti, saime 2 tükki 525ga.

Tagasi restorani sõites, sõitsime mööda ühest jalgrattaga trenni tegevast mehest, kes kandis Kalevi Jalgrattakooli särki ehk oli eestlane, ja küljepealt Heirelile tundus, et tegemist oli Jaan Kirsiupuuga. Võtsime hoo maha, et ta järgi jõuaks ja meist mööda sõidaks, et Heirel saaks jõudu soovida, aga ta keeras hoopis enne otsa ringi ja sõitis tagasi. Pärast üritasime netist uuria, et kas see võis Jaan Kirsipuu olla. Saime ainult niipalju teada, et äsja toimundu Malaisia rattavõistluse oli ta pooleli jätnud. Seega võis ta vabalt hoopis siia lähedale Phuketile treenima tulla? :D Siin on väga mägine ja ilusa asfaldiga tee, päris hea trenni tegemise koht.

Tagasiteel käisime veel läbi teeäärsetest elevantide safaritest, et uurida, kas oleks võimalik elevandi seljas pilti teha. Käisime küll elevandiga sõitmas, aga pilt elevandi seljas oleks maksnud 500 bahti, see jäi meil ostmata. Uurisime kahest kohast, mõlemas taheti, et ikkagi ostaksime pileti elevandiga sõitsmiseks. Ühes kohas saime enamvähem kaubale, et 100 bahti eest saaks pilti ka, aga kuna tol päeval oli tööpäev juba läib, oleksime järgmisel päeval pidanud tagasi minema.

Jõudsime tagasi restoerani umbes kuue paiku. Saime veel eelviimase merevaatega koha. Seal olid ka mitmed lauad juba reserveeritud ja rahvast tuli järjest rohkem juurde ka. Tellisime jälle kanasalatit, mis on alati väga hea ja maitsev, ka seekord oli. Päike vaikselt loojus ja ilus vaade oli küll. Lasime ka ettekandjal endast pilti loojangu taustal pilti teha. Tellisin endale veel magustoiduks vanilje ja maasika jäätisepallid ka. Ma ei saanud ainult aru, miks nad peavad sinna veel mingit sokolaadi möksi peale panema, kui ma sokolaadi jäätist ei tahnud. Vanilje jäätised on siin kõik kollast värvi, mitte valged. Aga jäätis oli selline teise tekstuuriga, kui tavaliselt harjunud oleme, natuke nagu venisid, aga maitsev oli ikka.

Päikeseloojangu vaade oli ka sellepärast huvitav, et eemalt lähenesid väga tumedad pilved. Päikese loojangu koht oli ilus selge, ainult silmapiiril on alati väikesed pilved, niiet merre loojumist ei olegi meil õnnestunud veel näha.

Kui meil söögid söödud said, oli ka päike loojunud ja ilm oli juba päris pime ja taevas tumedaid pilvi täis. Siis meil hakkas kiire ja üritasime ikka enne suurt vihma koju jõuda. Liiklus oli Kata vahel päris tihe ja Heirel tegi aeglastest autodest mööda sõites päris ohtlikke manöövreid, aga tundis ennast juba nagu päris kohalik. Jõudsime ikka enne vihma kohale, aga väga napilt, sest vaikselt juba tibutas. Mingit hullu tormi ei tulnudki, natuke aega sadas. Aga ilma lõi natuke mõnusalt klaarimaks küll.

Õhtuks võtsime poest mõned coolerid ja läksime randa rannatoolidele niisama mõnulema ja laineid vaatama.

Kuum ilm ikka väsitab päris ära ja magama läksime umbes pool 12.

Üheteistkümnes päev

Ärkasime jälle üsna varakult. Sõime oma esimese hotelli restoranis.

Kell 8.15 pidime olema valmis, et minna oma viimasele tripile Coral ja Raya saartele. Sõit sadamasse ei kestnud õnneks kaua. Sadamas pidime natuke ootama, et kõik asjaosalisd kohale jõuaksid. Sadamast sai jälle laenutada ka ujumislestasid, aga seekord juba teadsime ette, et neid eriti vaja ei lähe. Sõit Coral islandile kestis ainult 15 minutit. Minul endal oli sellest saarest ettekujutus kui palmidega paradiisisaarest. Tegelikult oli see selline kitsa rannaribaga saar, kus oli kõiki puid, mitte ainult palme. Seal oli ka restoran ja vist ka mõni hotell. Rannatoolid, mis meile tasuta olid, olid sellised puidust ja riidest istumisosaga, mitte kõige mugavamad päevitamiseks. Alguses oli liivaosa, kuhu päike peale paistis päris kitsas ja tuli minna veele lähedale. Jäin sinna siis rannalinale päevitama kui ehmatasin vee peale, mis minu jalgadeni ulatus. Vesi tõusis järjest rohkem ja lõpuks tuli toolidega minna täitsa liiva osa ääre peale. Heirel väga päevitada ei tahtnud ja käis vahepeal natuke ringi, et pildistada. Kell 12 oli meil seal samas saare peal lõuna. Lõunasöök oli päris mõnus, sai endale ise tõsta köögiviljadega riisi, kana, tomati-ananassi-kurgi kastet, fritüüritud sibulaid ja ube ja porgandeid, puuvilju.

Sealt edasi sõitsime umbes 3o minutit järgmisele saarele Raya islandile. Laev oli meil kiirkaater, mis oli natuke väiksem kui Phi Phi islandile sõites. Laev hüppas vahepeal ikka päris palju ja sõit just kõigemõnusam ei olnud.

Raya saarele jõudes, viidi meid kõigepealt snorgeldama. Snorgeldades said vaadata ikkagi rohkem kalu, mitte merepõhja. Põhjas olid ainult halli värvi kivid ja korallid. Kalad olid küll ilusad ja kirjud. Neile visati laevast ka saia, millepeale nad parvega kohe kallale läksid. Üks saiaviil visati kohe minu kõrvale ja paljud kalad ujusid mulle pihta, päris ära ehmatas.

Edasi läksime sama saare rannale. See rand oli ikka palju ilusam, selline hästi valge liivaga ja helesinise veega. Merepõhi oli ka sile ja ilma kivideta. Coral islandil oli veepõhi alguses selline kivine ja hiljem alles siledam.

Rannas saime endale 200 bahti eest võtta 2 rannatooli ja päikesevarju. Vesi oli soe ja natuke lainetas. Seal saime olla umbes 1,5 tundi. Ilm oli ka väga palav.

Tagasi sadamasse sõitsime umbes 30 minutit. Tagasiteel jagati meile arbuusi ja ananassi ja küpsiseid. Seltskond oli meil selline väiksem, umbes 15 inimest.

Sadamasse jõudes pidime umbes 10 või 15 minutit ootama järgmise laeva saabumist, sest bussis, mis meid koju viis, olid ka teise reisi osalised. Bussi väljumist oodates, tulid meiega rääkima meie tripil olnud kaks noort. Rääkisime niisama, küsisid kus me pärit ja kaua Phuketil oleme. Nemad olid pärit Hiinast. Neil oli seal ka talv ja külm. Nemad olid tulnud Phuketile nädalaks, imestasid, et meie saame lausa 2 nädalat siin veeta. Täitsa toredad tundusid. Tüdruk ütles, et Eestis on ilusad tüdrukud, et ta oli internetist näinud :D.

Õhtul tagasi jõudes hindasime üle oma päevituse. Mina olin ikka rinnapealt tubisti ära põlenud. Heirel õnneks seekord põlenud ei olnud. Määrisime ennast aloe vera geeliga sisse ja pikutasime natuke.

Pärast rentisime rolleri, saime selle sama, mille esimestel päevadelgi laenutasime ja millel oli paak meie poolt juba eelnvalt täis pandud. Läksime vaatama templi turule. Me ei saanudki aru, kas see turg toimub siin tihti või ainult mingil kindlal kuupäeval, aga see tundus olevat päris suur. See oli siit ainult mõnisada meetrit eemal templi hoovis. Tundus ikka mõõtmetelt päris laia ala peal. Seal tundus olevat igat sorti sööke, nägime isegi valku, prussakaid, tirtse jms värki. Mõtlesime, et äkki homme proovime. Riide värki eriti vaadata ei viitsinud ja läksime hoopis oma vanasse tuttavasse kohta grillitud liha sööma.

Mina sõin ainult kanatiibu, Heirel proovis ikka erinevaid asju. Tellisime pärast ka ühe ananassi ja sektori arbuusi. Ananassi ma üksi ei jõudnud kõike ära süüa ja see pakiti mulle kaasa. Kõik kokku läks maksma ainult 280 bahti.

Kodust kaasavõetud sularaha oli nüüdseks otsa saanud ja pidime võtma siit raha välja. Raha väljavõtmise eest võttis siinne pank endale 150 bahti ja Eesti pank veel lisakas 2,5% ja 1,92 eurot.

Läksime veel otsima ka Tesco poodi. Siin on ka see sama toidupoe kett, mis Inglismaalgi. Enne nägime bussiaknast, et siin samas lähedal üks oli. Laevareisidel on meile pakutud ühtesid väga maitsvaid küpsiseid ja Heirelil õnnestus näha selle pakendit, millelt oli näha, et need on Tesco omad. Leidsime lõpuks poe üles, aga see oli Tesco Express, mis tähendas, et see on selline pisem pood. Leidsime küll sealt need küpsised üles, aga oli selline pisike pakk. Heirel ikka ühe endale maiustamiseks võttis. Heirel võttis endale ka kaks kohalikku õlut ja mina ühe cooleri. Olime päevast päris väsinud ja läkisime ära tuppa. Heirel proovis ühe õludest ära (Singha), kommentaariks ütles, et võib juua kah, kui paremat pole. Teine õlu oli 6,4 voli ja selle otsustas ta Abja vanaisale viia.

Kümnes päevR

Ärkasime väga vara 6.30. Läksime sööma esialgu oma tuttavasse kohta, aga seal ei olnud veel hommiku buffee valmis. Teenindaja ei olnud ka eriti sõbralik seekord ja ütles, et kui tahame võime midagi tellida, aga buffeed ei saa enne seitset. Otsustasime minna hoopis vaatama oma esimese hotelli restorani. Seal oli ka hommikubuffee. Maksis küll 160 bahti aga oli ka selle eest palju rikkalikum. Seal saime valida pehme keedetud muna ja tavalise keedumuna vahel, röstsai nagu ikka, peekon ja praemuna, praekartult, riis, riisisupp, jogurtit, müslit, mitut sorti sinki, juustu, piima, kohvi ja mahla. Valik oli päris lai.

7.15 pidime valmis olema, et minna järgmisele tripile. Sellel päeval oli meil ees elevantidega sõit. Tegelikult oli selles reisis väga erinevaid tegevusi. Esimese asjana tehti meiga väike tiir kaarikus, mille ette olid rakendatud pühvlid. See oli päris mõttetu, väike tiir ja päris hullusti loksus. Edasi pesti meil jalad puhtaks ja saime minna kalaspaasse. Selleks olid akvaariumid ja istekohad nende juures. Jalad pandi akvaariumi sisse ja seal pisikesed kalad hakkasid jalgu vanadest naharakkudest puhastama. See tunne oli alguses nii imelik ja ehmatav. Selline kõdi ja ebamugav. Aga lõpuks hakkas päris meeldima ja ei tahtnudki veel ära tulla.

Siis läksime edasi elevantidega sõitma. Elevantide seljale olid pandud istumiskohad ja igal elevandil istus pea peal ka juht. Juhiti elevanti kõrvade tagant varvastega liigutades ja märku andes. Seal kõrgel ka loksutas natuke, aga muidu oli päris põnev. Juht hakkas kohe alguses midagi punuma. Kõigepealt punus ta kaleakee ripatsi ja kinkis selle mulle. Siis punus ta käevõru ja andis selle ka mulle. Need olid väga ilusad. Vahepeal ta laulis ka. Poole sõidu peal sai osta banaane 60 bahti kotitäis. Neid sai siis elevantidele sööta. Me ostsime ka ühe koti. Söötmine käis nii, et elevant tõstis londi meie juurde ja võttis banaani vastu. Üks teine elevant vahepeal tuli Heirelit ka nuuskima :D. Kui elevantidega sõit läbi sai, siis nägime et esimestele juhtidele on antud jootraha. Me ka hakkasime siis otsima aga meil oli ainult 500 bahtine ja seda ei raatsinud anda. Siis jäigi alguses meie juht ilma jootrahata. Jube vastik tunne oli sealt ära tulla, ta jäi ka meid sellise pilguga vaatama, et ei annagi raha või. Eriti veel, et ta punus ju mulle kaelakee ja käevõru ka. Selline tore poiss oli. Otsustasime siis, et läheme vahetame kuskil selle 500se lahti. Nii tegimegi ja otsisime pärast selle juhi üles. Ta oli väga õnnelik. Meil oli ka pärast kohe parem tunne.

Edasi läksime elevantide showd vaatama. Seal muusika saatel tegid kaks elevanti trikke. Seisid kahel jalal ja siis seisid kahel esimesel jalal ja näitasid peput. Üks elevant viskas korvpalli, siis ronisid nad puki otsa, nooltega viskasid õhupalle katki. Siis taheti rahva hulgast kedagi, kes läheks väravavahiks. Heirel läkski. Elevant tuli hooga ja lõi palli, Heirel esimese palli kaitses ära aga teise lasi sisse. Siis tuli elevantide massaas. Läksin esimesena. Pidin mati peale kõhuli heitma ja mulle pandi väike rätik peale. Siis hakkas elevant jalaga vaikselt mu selga katsuma. Päris ehmatav oli alguses aga ta tegi väga õrnalt. Ja londiga tegi vahepeal peale musi. :D Väga lahe kogemus. Heirel läks viimasena massaasi. Tema pidi heitma ainukesena sellili. Tal olid jalas lühikesed püksid ja säärte sisse pandi mõlemale poole üks banaan. Elevant võttis selle sealt siis londiga ära. Heirelile tehti massaasi kõhupeale ka. Pärast ta ütles, et lont oli väga kare olnud.

Edasi läksime ahvide showd vaatama. Seal saime esialgu teha emase ahviga pilte. Nii et ta andis mulle oma käe ja teises käes hoidis "Miss world 2012". :D Ühele tüdrukule, kes temaga pilti tahtis teha, tegi ta sellist nägu et viskas oma sildi käest, tegi imestunud nägu, pani ühe käe suu ette ja teisega näitas näpuga tüdruku poole. :D see oli väga naljakas.

Ahvide showd tegid isasahvid. Neile ei lubatud lähedale minna. Shows nad mängisid korvpalli, sõitsid ise väikese jalgrattaga, kookospähkleid keerutasid puuotsast alla ja kõndisid mööda nööri. Lõpuks tegi ka tagurpidi saltot.

Edasi näidati meile kuidas tehakse kummipuust kummi. Siin öeldi selle kohta lateks. Me ei saanud kõigest täpelt aru, aga seal näidati, kuidas see tööprotsess käib ja mis sellest lõpuks teha saab. Neid lateksi poode ja vabrikuid oleme siin mitmel pool näinud ka.

Siis näidati meile kuidas riisi kasvatatakse, kuidas seda korjatakse, kuivatatakse ja puhatatakse. Näidati kuidas seda tehti vanasti ja käsitsi, tänapäeval on selleks uus tehnoloogia.

Seal lubati ka pühvli seljas pilti teha.

Siis näidati meile kuidas Tai moodi süüa teha. Me seda möksi ei proovinud, sinna pandi sisse mingit kalaõli, mis ei tundunud just kõige maitsvam.

Siis näidati meile tai poksi. See kestis umbes 5 minutit.

Siis edasi pandi meid lahtisesse vanasse Range Roverisse ja viidi umbes 10 minutilise sõidukaugusele jõe äärde. Seal pandi meid pikasabalisse paati ja sõideti umbes viis minutit vastu voolu. Seal said need, kes soovisid kanuuga ise tagasi sõita. Teised tulid sama paadiga. Me sõitsime kanuuga.

Tagasiteel viidi meid ka pärlipoodi. Seal näidati meile suurimat pärli, mille hinnaks oli 15 miljonit bahti. Seal olid müügil teemantsõrmused millel peal oli pärl. Jäime seal neid vaatama ja müüa kohe tõstis välja ja pani mulle ühe sõrme. Jube ilus oli küll..

Sealt tagasi farmi jõudes said need, kes olid võtnud kallima reisi lõunat süüa ja meie saime banaane. Reisi ostes sai valida kas tahame 3 või 4 või 5 või 6 või 7 või 9 ühes. Me valisime 7 asja ühes kuid tegelikult oli seal neid rohkemgi.

Lõpuks näidati meile veel orhideede aeda. Arvasime et see on kindlasti väga ilus ja saab ilusaid pilte. Tegelikult oli seal ainult mõni õis, enamustel orhideedel ei olnudki praegu üldse õisi. Me keerasime seal üsna pea otsa ringi.

Jäime siis ootama tagasisõitu hotelli. Kui meid kutsuti ja hakati auto poole juhatama ja lõpuks selle sama lahtise kastiga range roveri juurde juhatati, ehmatasime ära ja küsisime mitu korda üle, et kas SELLEGA viiaksegi meid tagasi!? Nii oligi. Umbes pool tundi või natuke rohkem sõitu siis sellise autoga. Üsna palju ikka loksutas, aga jõudis ikka ilusti kohale. Päris huvitav kogemus jälle.

Tagasi hotelli jõudes oli kell umbes 1 päeval. Olime päris väsinud, sest ärkasime nii vara. Natuke puhkasime ja läksime lõunat sööma. Sõime jälle kanasalatit ja kõrvel tellisime friikartuleid ka. Oli jälle väga maitsev.

Edasi läksime Kata Noi randa. Seal vedas rannatoolidega. Neile toolidele, mille eest oled maksnud pannakse tsekk kokku murtult vihmavarju külge ja kui see inimene, kes maksnud on, ära läheb, siis võetakse need sildid ära. Meie valisime endale siis toolid välja ja nägime, et seal see silt alles küljes. Siis pakkisimegi ruttu oma asjad lahti nagu oleks juba hommikust saati siin :D. Keegi esialgu midagi küsima ei tulnud ja läksimegi ujuma. Lained olid jälle väga suured. Üks laine tuli nii, et lõi üle pea ja ega seal ise suurt midagi teha ei saanudki. Mina läksin ise vee alla ja mul ei juhtunud midagi, aga Heireli tõmbas niimoodi pikali, et ta müts läks lainega kaasa. Veealt välja tulles ei näinud enam mütsi kuskil. Hakkasime siis seda otsima. Samal ajal nägime, et päris mitmed inimesed otsisid midagi, kes prille, kes midagi muud. Mina astusin ka ühtede prillide otsa, kellele omanikku ma leida ei suutnud. Nägin et ühed noored otsivad ka midagi, pakkusin neile neid prille. Nad otsisid küll prille aga need ei olnud nende omad. Pärast Heirel leidis selle tüdruku prillid ka üles. Heireli mütsi otsisime ikka veel edasi. Üks kohalik poiss nägi ja tuli ka meile appi otsima. Lõpuks leidsin mina mütsi üles. Heirel oli selle juba maha kandnud ja mõtles, et peab uut ostma minema. Läks hästi.

Rannast tagasi sõites, tegime Katas peatuse ja läksime natuke poodidesse vaatama. Ma ikka tulutult otsin endale päevitusi, aga selliseid nagu mina tahan kuskil ei ole. Leidsime mulle hoopis uue kübara. See, mille esimesel päeval ostsin, ei olnud üldse kvaliteetne. See pael, mis tal ümber oli, tuli juba esimesel päeval liimist lahti. Muidu ei ole tal häda midagi, aga kuidagi ei hoia ta ka vormi üldse. Leidsime siis uue ja küsisime hinda. alguses öeldi 500. Heirel siis alustas tingimist ütles 200. Lõpuks suutsime kaubelda 300 peale. Tema tahtis muidugi 350. Aga andsime talle 300 pihku ja läksime ära. Tema hõikas meile HULIGANAS :D. Vaatasime seal veel mõnes poes ringi. Mõni müüa on väga sõbralik ja tore, aga mõni väga lärmakas ja peale tükkiv. Kohe tulevad juurde ja hakkavad pakkuma. Üks prillimüüja oli eriti kõva häälega. Jäin seal ühtesid prille vaatama, hinnaks öeldi 600. Ma ütlesin, et teises poes nägin 199 bahtiga. Seda ta ei uskunud ja ütles, et laste omad võin sellise hinnaga osta. Aga kuidagi väga pealetükkiv oli ta ja ei tahtnud seal enam temaga vaielda. Järgmisest poest leidsin endale ilusa klambri. Selles poes olid hinnad kohe väljas ja seal tingida ei andnud.

Siis sõitsime tagasi Karonisse ja läksime sealsesse turgu. Seekord leidsime päris palju asju. Kõigepeat sai Heirel endale sellised plätud, mida ammu oli otsinud. Alghind oli 500, kauplesime 220 peale. Siis ostsime mulle kleidi, alghind oli 450, kauplesime 300le. Siis leidsime Heirelile lühikesed püksid, hind 700lt 400le. Siis otsime koju taldrikute ja tassidele punased alused, hind 390lt 300le. Viimaseks leidsime endale mõlemad veel prillid ka. Heirel leidis kaks paari, ühed valged, mille ta ise valis ja siis teised tumedad adidased, mis mulle meeldisid. Alguses ütles kolme paari hinnaks 2250. Siis hakkas Heirel mõtlema, et kas võtab ikka kahed paarid. Jättis siis näppu ainult adidased ja ütlesime ise hinnaks kahele paarile 800 bahti. Müüja muidugi pani kohe hinnaks 1500 bahti. Me ütlesime ikka et 800. Üllatavalt ruttu jäigi ta 800 nõusse. Siis nägi et Heirel ikka veel vaatab neid valgeid prille ka. Pakkus siis veel kolme paari hinnaks 1200. Heirel võttis taskust 1000 bahtise välja ja ütes, et meil ei ole rohkem raha kaasas, et võtame siis need 2 paari 800 eest. Ta andis siis 200 meile tagasi ja ütles, et kas teil tõesti rohkem pole. Heirel kõlistas taskus natuke sente ja ütles et rohkem pole. Ta küsis, et palju sente on. Neid oli meil umbes 5 bahti. Siis vana ütles, et OK, võttis meilt ise see 200 käest ära ja küsis mündid ka, ja andis need valged prillid ka veel meile. :D olime väga rahul. Tegelikult oli meil veel natuke raha taskus :D.

Siis läksime hotelli tagasi, käisime pesus ära ja läksime söögikohta otsima, et õhtust süüa. Rolleri viisime tagasi ja läksime jala. Mul eriti isu ei olnudki. Valisime söögikoha välja ja Heirel tellis BBQ kana hautatud riisita ja mina tahtsin tellida köögivilja salati. Selles söögikohas oli salat tegelikult tasuta, kui tellisid mingi prae. Ettekandja siis pakkus, et kas nad teevad mulle eraldi salati või toovad suurema taldriku ja saan ise sealt endale tõsta. Tõstsin siis ise. Seal oli ka arbuusi ja ananassi. Kõhud saime täis ja mõlemad olid rahul. Selle salati eest mult ikka mingi raha võeti, aga see oli vist umbes 1 euro.

Pärast sööki tulime hotelli tagasi, kirjutasime mõne päeva reisikirjeldused ära ja läksime magama.

Üheksas päev

Magasime umbes 10ni - puhkus ikkagi! Hommikust otasustasime süüa teel randa. Kuna meil oli juba hommikul ratas, siis saime otsida söögikohta natuke eemalt. Leidsimegi ühe mõnusa koha. Mina tellisin banaani ja ananassi pannkoogi ja Heirel tellis keedetud muna röstsaiaga, kohvi ja puuviljad. Minu pannkook oli väga huvitav, arvasin esialgu, et see on nagu tavaline pannkook, aga lihtsalt peal on mesi, banaan ja ananass. Tegelikult oli banaanid ja ananassi tükid hoopis pannkoogi sees ja see tundus rohkem nagu väike kook, mitte pannkook. Maitse oli hea, aga lõpuks oli kokku koos meega väga magus. Jõudsin sellest süüa natuke üle poole ja ülejäänud sai Heirel endale.

Plaan oli minna randa, nii ka tegime. Sõitsime Kata Noi beachile. Seal rannas käisime ka korraks esimesel päeval, kui rolleri rentisime, jättis väga ilusa mulje. Jõudsime randa umbes 1 paiku. Võtsime endale ka rannatoolid, 200 bahti 2 tooli ja vari. Ilma toolideta poleks seal võimalik päevitada. Liiv on päikesest kõrvetavalt kuum. Lained olid selles rannas ka üllatavalt suured, aga natuke teistmoodi kui meie omas. Vesi oli soe. Vette minnes pidi valima hetke, et mitte laine murdumisel haiget saada. Minul õnnestus saada üks laks vastu kõhtu, mis oli ikka päris valus. Heirel muidugi ise noris lainetega tüli :D. Mõned lained olid ikka nii suured, et natuke hakkas hirm ka. Tuli vaadata, et ei satuks murde kohale. Muidu oli väga mõnus seal lainete vahel hüpata. Rannas ostsime ka puuviljakokteile.

Rannas olime 4ni. Läksime Katale sööma. Sõime Heireliga mõlemad kanasalatit, neid on siin igal pool ja väga maitsvad.

Järgnev plaan oli Lucky juures rollerid ära vahetada, sest praegusel rolleril oli liiga väike kast istme all. Meil oli vaja suurema kastiga, sellist kuhu mahuks ära fotoka statiiv. Nii ka tegime, aga ei saanud päris samat rattast, millega esimestel päevadel ringi sõitsime.

Roller käest hakkasime sõitma Sunset View pointile päikeseloojangut vaatama. See koht on kõige lõunapoolsem Phuketi saare tipp. Seal oli kohe selline vaateplatvorm ja tundus ka turistide meelditamise kohana. Igatahes oli seal meeletult busse ja palju rahvast. Jõudsime sinna kohale umbes 5 paiku. Valisime endale koha, kust ilusaid pilte teha ning jäime loojangut ootama. Päike loojus ales umbes 18.30 paiku. Aga kui me poleks varem kohale läinud, ei oleks tõenäoliselt nii head kohta pildistamiseks ka saanud valida. Igatahes pilte tegime päris palju ja tulid väga ilusad. Vaade oli ka selle kohapealt meeletult ilus.

Tagasi hakkasime sõitma päris pimedas, aga Heirelile polnud see probleemiks, sai ilusti hakkama.

Õhtul läksime sööma samasse kohta, mille eile avastasime. Sõime jälle liha ja kurki ja arbuusi. Väga mõnus.

Hiljem tahtsime veel minna jalamassaasi, aga meie tuttavas kohas olid kõik massöörid hõivatud ja pidime ootama umbes tunni. Läksime siis randa niisama laineid vaatama. Seat tagasi massaasi minnes olid meil jalad kõik liivased. Saime siis tooli istuma. Minuga hakati kohe tegelema, aga Heirel pidi veel ootama umbes pool tundi, et tema jaoks ka massöör vabaneks. Seal oli sellel korral kuidagi nii palju sagimist, et ilusti lõõgastuda ei saanudki. Massaas ise oli muidugi väga hea. Heirel ütles et tal oli seekord päris valus, kui õlgadele tehti. Mina lasin veel lõpus oma varbaküüned ka üle värvida, selle eest maksin 100 bahti.

Pärast massasi läksime magama, sest järgmisel päeval pidi vara ärkama.

Kaheksas päev

Ärkasime jälle vara. Sõime vanas tuttavas kohas. Valmis pidime olema 8.15, siis tuli buss järgi, et viia meid James Bondi saare tripile. Sõit sadamasse kestis päris kaua, umbes tund aega. Olime Heireliga just arutanud, et siiani pole meil õnneks sattunud gruppi venelasi. Seekord siis oli meie bussis ja grupis rohkem kui pooled venelased. Neile oli veel eraldi ka venekeelne giid – nemad ju muud keelt ei mõista. Üks neist oli selline tüüpiline ärtu.

Sadamasse jõudes, saime juua kohvi või teed ja natuke pidime ootama, et kõik inimesed erinevatest kohtadest kohale jõuaksid. Kiirkaater, millega läksime, ei olnud nii suur, kui esimesel tripil. Ennetavalt võtsime Heireliga mõlemad ka merehaiguse vastu rohtu, vist mõjus, igatahes halb ei hakanud.

Esimene peatus oli ilusa rannaga Lawa saar. Seal oli meil aega mõnuleda tund. Natuke ujusin ja vaatasime seal ringi. Tegime pilti ja istusime natuke puuvarjus. Edasi mindi Hong islandile, kus kahekaupa mindi kanuule. Igal kanuul oli ka juht. Kanuuga sõitsime umbes 40 minutit, seal näidati meile James Bond I ja II saart ning ühte koobast. Loodus oli seal ikka väga ilus. Lihtsalt vaatasid ja imestasid. Edasi sõitsime James Bondi saarele, kus saime näha kuulsat veest välja tõusnud moodustist, mis on kuulsaks saanud James Bondi Golden Gun filmist. Seal saime pildistadad ja natuke ringi vaadata. Edasi sõitsime Panyee islandile, mis on vette ehitatud küla. See küla on asutatud 4 indoneesiast pärit perekonna poolt. Nüüd elab seal 4. generatsioon. Seal elab 2000 inimest, seal on üks kool ja üks haigla. Seal liigutakse ainult jalgsi või äärest paatidega. Majade vahel on sellised väikesed teerajad. Sellel saarel sõime lõunat. Enamus selles külas elavatest inimestest on moslemid ja et külla ringi vaatama minna, pidid jalad olema naistel põlvini kaetud. Ma ei tea kui täpselt seda seal jälgiti, aga venelaste giid tegi meile küll märkuse.

Tagasi paati minekut oodates tulid meiega rääkima meie grupist üks mees ja naine. Nad uurisid kust me pärit oleme ja kaua siin reisil oleme jne. Nemad ise olid pärit Indoneesiast. Eesti kohta arvasid nad et Soviet Union. Aga muidu väga toredad, naine oli palju reisinud. Soovitas meil kindlasti külastada Bali saart, see pidi olema veel ilusam, kui Phuket.

Tagasiteel külastati veel Jäätise koobast, kus olid jäätise tuutu kujulised moodustised. See oligi viimane peatus.

Kokkuvõttes oli see reis tunduvalt parem, kui esimene Phi Phi saarte reis. Seekordsel reisil saime ikka tunduvalt rohkem näha ja ei olnud selline kiire läbisõit. Jäime mõlemad rahule.

Reisilt tagasi jõudes valutas Heireli pea. Kael oli tal ka kange ja minu kaleamassaas ei aidanud. Otsustasime minna pea-kaela-selja massaasi. See oli päris huvitav kogemus. Meile anti jalga seal väga laiad püksid ja massaasi tehti meile kõrvuti laudadel korraga. Massöör ise oli ka sama laua peal, mitte ei seisnud kõrval. Algas see siis jalgadest kuni seljani, kus massöör ronis meie otsas. Põlvedega oli selja peal ja korraks oli päris valus ja raske, aga muidu oli mõnus. Ma alguses mõtleisin, et äkki ta ei teegi seda massaasi mida tahtsime, vaid hoopis tai massaasi. Aga lõpuks ikka jõudis pea ja õlgadeni ka. Selleks istus ta vastu seina, pani endale padja kõhule ja mina toetasin selle padja peale. Pea ja kaela masseerimise osa oli küll väga lõõgastav ja mõnus. Pärast oli veel venitamise ja painutamise osa. Kus pidin istuma rätsepistesse ja käed kaleataha näppudega kokku siduma. Siis massöör võttis mu käte vahelt kinni ja vajutas jalaga minu jala peale ja siis tõmbas nagu kaarega mind endast mööda. Päris huvitav. Igatahes massaasist oli kasu ja Heireli kael enam kange polnud ja pea ka ei valutanud. Massöör ütles, et ta tundis kohe, et Heireli kaelasooned on nii kinni ja ta pidi päris palju jõudu kasutama, et neid masseerida.

Kuna järgmine päev oli vaba, mõtlesime, et rendime ratta juba sellel õhtul. Enne bussiga mööda sõites, nägin, et natuke meie hotellist sõites, on üks turg. Tahtsin seda vaatama minna ja lootsin sealt leida mingisuguseid maitseaineid, mida lahtiselt müüakse. Sinna kohale jõudes olid enamus müüjatest juba lahkunud ja oma putkad kinni pannud, aga mõni oli veel lahti. Läksime vaatama. Seal oli väga jube hais – nagu laudas. Väga ei kutsunud küll sealt mingisuguseid puuvilju ostma. Sealt me midagi edasi ei vaadanud, seal oli ikka päris õudne.

Võtsime sellel õhtul endale plaani, et ostamegi õhtusöögiks mõnelt tänavamüüjalt vardaotsas erinevaid asju. Turul ära käies nägime, et teisel poolt teed tuleb suitsu, järelikult seal midagi küpsetatakse. Läksime siis vaatama ja leidsime väga laheda söögikoha. See oli täiesti teeääres. Suurus oli sellel umbes 20 ruutmeetrit. Pool sellest oli istekohad ja ülejäänud see osa, kus süüa tehti. Söögiks oli seal grillitud kõiksugu sea kehaosi. Liha, magu, süda, keel, soolestik, saba, kael, selgroog, kõrv. Oli ka kanakoibi. Teenindus oli seal nii, et valmislihatükkidest tõstisid endale plekk taldrikule need tükid, mida soovisid. Soovikorral sai need ka uuesti soojaks lasta. Need siis kaaluti üle ja teine poiss lõikus need kohe ka suure kööginoaga tükkideks. Kõvale mõned viilud kurki ja oligi valmis. Sai kõrvale osta ka riisi. Meie võtsime mõlemad ainult liha, mina esialgu võtsin šašlõkitükid ja kanatiivad, Heirel kohe tahtis ikka igasugu asju proovida. Heirel võttis ka soolestiku tükke. Alguses arvasime et see on kõrv, aga hiljem saime teada mis see on. Maitses hästi. Vahepeal käisime ka juurde võtmas. Mina võtsin veel pärast ühe sektori arbuusi. Kokku läks meil kahepeale 280 bahti. Selle sees oli siis vesi, 20 bahti tippi ja 2 suurt portsu liha. Väga lahe koht.

Hotelli jõudes oli Heirelil kõht ka natuke lahti, kahtlustasime seda soolestiku söömist. Aga läks õnneks kiirelt üle.