Kojusõit

Ärkasime kella peale siis 3:45, pakkisime ruttu veel viimased asjad ära ja vaatasime üle, et midagi maha ei jääks. Läksime mõni minut enne 4 välja ja takso oli juba maja ees ootamas. Auto oli väga ilus ja uhke, sõit oli selline rahulik, sest liiklust oli öösel vähe. Sõit kestis lennujaama umbes 50 minutit. Välja vaadates oli näha, et mõned baarid ja poed veel olid avatud ja mitmed purjus inimesed kõndisid kodupoole.
Lennujaama jõudes võtsime kohe järjekorda, et kohvrid ära anda. Mina küll pabistasin, et äkki kaaluvad kohvrid rohkem kui lubatud, ostsime ju kaasa kohalikku õlut ja puuvilju. Aga tegelikult oli kahepeale vabaruumi kokku veel umbes 10 kilo. Kõik läks sujuvalt ja lõpuks pidime veel umbes tunnike lendu lihtsalt ootama. Sõime vahepeal ära eile kaasa pakitud pizzaviilud. Lend väljus õigeaegselt kell 6.45.
Bangkoki jõudsime umbes 8st. Seal pidime päris pikalt oma kohvreid ootama. Edasi registreerisime ennast uuesti Uzbekistan airwaysi lennule. Seal nägime ka altkäemaksu andmist. Ühel naisel meie ees oli käsipagasit vist rohkem kui lubatud, natuke nad seal vaidlesid kuni ta võttis 1000 bahtise ja see läks kohe seal asjatanud mehe taskusse. Küsisime endale aknaäärseid kõrvuti kohtasid, need ka saime.
Võtsime siis suuna värava poole. Enne passikontrolli seisime järjekorras, kus oli naljakas vaadata, kuidas venelased vaikselt trügima hakkasid. Üks mutike oli neist ees pool ja siis muudkui tegi vaikselt tagantpoolt tulijatele teed. Vaikselt jälgisid silmanurgast meid, kes me seal vahel seisime. Meil polnud kuskile kiiret ja väga kaasa ei trüginud. See oli ka naljakas, kuidas naised oma meestel silma peal hoidsid ja vaatasid, et nad nendest sammugi maha ei jääks.
Edasi otsisime koha, kus saaks natuke hommikust süüa, raiskasime ära oma viimase sularaha.
Siis küsisime infolauast lennujaama tasuta wifi parooli. Selleks pidin ennast registreerima ja oma passinumbri neile andma. Leidsime ka otsimise peale pistiuku, kuhu läpakas laadima panna. Panime endale youtubest laadima kodus ja võõrsil videod, et neid pärast lennukis vaadata.
Lend väljus 11:15 ja sõitis Tashkenti SEITSE tundi. Lennuk oli meie imestuseks ka väiksem, kui esimene kord. See oli selline lennuk, millega tavaliselt 2,5 tundi Inglismaale sõitnud oleme, istmeid oli 3+3, jalgadel ka just väga palju ruumi ei olnud. See 7 tundi oli seal ikka päris piin. Süüa pakuti lennukis kartuliputru metsloomalihaga, väike kausike kanasalatit ja värsket salatit, magustoiduks torditükk.
Tashkenti jõudes, saime jälle omaarust osa nõukogudeaegsest lennujaamast ja teenindusest. Lennukipealt pandi meid bussile ja viidi lennujaama majja. Seal oli siis passikontroll, kus ei saadud aru meie Tai viisadest, uuriti neid templeid ja küsiti, et kas meil ikka oli viisa, seljatagant ütlesid meile teised eestlased, et viisadega ongi alati nii, et Kamboodša piiril tekitasid ka nende viisad küsimusi.
Lennujaam Tashkendis on selline pisike, põrandal on punased kirjud vaibad, igalpool on tuhatoosid ja võis suitsu teha. Ühegi viita kuskil ei olnud ja kui mingit infot jagati, siis ainult kohalikus keeles ja vene keeles. Kui öeldi, et Riia lend väljub väravast nr 2, siis seda, kus värava juurde saab, ükski silt ei juhatanud. Läksime siis teiste järgi. Oli uus passikontroll ja uus ooteruum. Seal kasutasin ka võimalust ja läksin vetsu, mis oli taaskord ainult auk maasees. Kõik muidu puhas, aga vetsupotid seal ongi sellised, et peab kükitama. Vetsupaber oli ka ehtne, selline tumehall ja natuke venis.
Kui Riia lend väljuma hakkas, siis üks mees hõikas ainult kõva häälega, et nüüd läheb Riia lend. Ei ühtegi ekraani, kus jookseks, mis lennud väljuvad ja kust kohast.
Riiga läks õnneks suurem lennuk, istekohti oli seal 2+3+2. Väljus kell 18. Istusime Heireliga kaheses pingis, küll akna kõrval, aga täpselt tiiva kohal. Väljas oli juba hämar ja ega sealt midagi väga ei paistnud ka. Lend Riiga kestis 5 tundi. Seal lennukis oli natuke rohkem ruumi ja meie jaoks hakkas kell juba ööle lähenema ja pool lennust õnneks magasime.
Riias läks kõik kiirelt ja Heinari ja Anneli olid meil autoga vastas.