Kaheksas päev

Ärkasime jälle vara. Sõime vanas tuttavas kohas. Valmis pidime olema 8.15, siis tuli buss järgi, et viia meid James Bondi saare tripile. Sõit sadamasse kestis päris kaua, umbes tund aega. Olime Heireliga just arutanud, et siiani pole meil õnneks sattunud gruppi venelasi. Seekord siis oli meie bussis ja grupis rohkem kui pooled venelased. Neile oli veel eraldi ka venekeelne giid – nemad ju muud keelt ei mõista. Üks neist oli selline tüüpiline ärtu.

Sadamasse jõudes, saime juua kohvi või teed ja natuke pidime ootama, et kõik inimesed erinevatest kohtadest kohale jõuaksid. Kiirkaater, millega läksime, ei olnud nii suur, kui esimesel tripil. Ennetavalt võtsime Heireliga mõlemad ka merehaiguse vastu rohtu, vist mõjus, igatahes halb ei hakanud.

Esimene peatus oli ilusa rannaga Lawa saar. Seal oli meil aega mõnuleda tund. Natuke ujusin ja vaatasime seal ringi. Tegime pilti ja istusime natuke puuvarjus. Edasi mindi Hong islandile, kus kahekaupa mindi kanuule. Igal kanuul oli ka juht. Kanuuga sõitsime umbes 40 minutit, seal näidati meile James Bond I ja II saart ning ühte koobast. Loodus oli seal ikka väga ilus. Lihtsalt vaatasid ja imestasid. Edasi sõitsime James Bondi saarele, kus saime näha kuulsat veest välja tõusnud moodustist, mis on kuulsaks saanud James Bondi Golden Gun filmist. Seal saime pildistadad ja natuke ringi vaadata. Edasi sõitsime Panyee islandile, mis on vette ehitatud küla. See küla on asutatud 4 indoneesiast pärit perekonna poolt. Nüüd elab seal 4. generatsioon. Seal elab 2000 inimest, seal on üks kool ja üks haigla. Seal liigutakse ainult jalgsi või äärest paatidega. Majade vahel on sellised väikesed teerajad. Sellel saarel sõime lõunat. Enamus selles külas elavatest inimestest on moslemid ja et külla ringi vaatama minna, pidid jalad olema naistel põlvini kaetud. Ma ei tea kui täpselt seda seal jälgiti, aga venelaste giid tegi meile küll märkuse.

Tagasi paati minekut oodates tulid meiega rääkima meie grupist üks mees ja naine. Nad uurisid kust me pärit oleme ja kaua siin reisil oleme jne. Nemad ise olid pärit Indoneesiast. Eesti kohta arvasid nad et Soviet Union. Aga muidu väga toredad, naine oli palju reisinud. Soovitas meil kindlasti külastada Bali saart, see pidi olema veel ilusam, kui Phuket.

Tagasiteel külastati veel Jäätise koobast, kus olid jäätise tuutu kujulised moodustised. See oligi viimane peatus.

Kokkuvõttes oli see reis tunduvalt parem, kui esimene Phi Phi saarte reis. Seekordsel reisil saime ikka tunduvalt rohkem näha ja ei olnud selline kiire läbisõit. Jäime mõlemad rahule.

Reisilt tagasi jõudes valutas Heireli pea. Kael oli tal ka kange ja minu kaleamassaas ei aidanud. Otsustasime minna pea-kaela-selja massaasi. See oli päris huvitav kogemus. Meile anti jalga seal väga laiad püksid ja massaasi tehti meile kõrvuti laudadel korraga. Massöör ise oli ka sama laua peal, mitte ei seisnud kõrval. Algas see siis jalgadest kuni seljani, kus massöör ronis meie otsas. Põlvedega oli selja peal ja korraks oli päris valus ja raske, aga muidu oli mõnus. Ma alguses mõtleisin, et äkki ta ei teegi seda massaasi mida tahtsime, vaid hoopis tai massaasi. Aga lõpuks ikka jõudis pea ja õlgadeni ka. Selleks istus ta vastu seina, pani endale padja kõhule ja mina toetasin selle padja peale. Pea ja kaela masseerimise osa oli küll väga lõõgastav ja mõnus. Pärast oli veel venitamise ja painutamise osa. Kus pidin istuma rätsepistesse ja käed kaleataha näppudega kokku siduma. Siis massöör võttis mu käte vahelt kinni ja vajutas jalaga minu jala peale ja siis tõmbas nagu kaarega mind endast mööda. Päris huvitav. Igatahes massaasist oli kasu ja Heireli kael enam kange polnud ja pea ka ei valutanud. Massöör ütles, et ta tundis kohe, et Heireli kaelasooned on nii kinni ja ta pidi päris palju jõudu kasutama, et neid masseerida.

Kuna järgmine päev oli vaba, mõtlesime, et rendime ratta juba sellel õhtul. Enne bussiga mööda sõites, nägin, et natuke meie hotellist sõites, on üks turg. Tahtsin seda vaatama minna ja lootsin sealt leida mingisuguseid maitseaineid, mida lahtiselt müüakse. Sinna kohale jõudes olid enamus müüjatest juba lahkunud ja oma putkad kinni pannud, aga mõni oli veel lahti. Läksime vaatama. Seal oli väga jube hais – nagu laudas. Väga ei kutsunud küll sealt mingisuguseid puuvilju ostma. Sealt me midagi edasi ei vaadanud, seal oli ikka päris õudne.

Võtsime sellel õhtul endale plaani, et ostamegi õhtusöögiks mõnelt tänavamüüjalt vardaotsas erinevaid asju. Turul ära käies nägime, et teisel poolt teed tuleb suitsu, järelikult seal midagi küpsetatakse. Läksime siis vaatama ja leidsime väga laheda söögikoha. See oli täiesti teeääres. Suurus oli sellel umbes 20 ruutmeetrit. Pool sellest oli istekohad ja ülejäänud see osa, kus süüa tehti. Söögiks oli seal grillitud kõiksugu sea kehaosi. Liha, magu, süda, keel, soolestik, saba, kael, selgroog, kõrv. Oli ka kanakoibi. Teenindus oli seal nii, et valmislihatükkidest tõstisid endale plekk taldrikule need tükid, mida soovisid. Soovikorral sai need ka uuesti soojaks lasta. Need siis kaaluti üle ja teine poiss lõikus need kohe ka suure kööginoaga tükkideks. Kõvale mõned viilud kurki ja oligi valmis. Sai kõrvale osta ka riisi. Meie võtsime mõlemad ainult liha, mina esialgu võtsin šašlõkitükid ja kanatiivad, Heirel kohe tahtis ikka igasugu asju proovida. Heirel võttis ka soolestiku tükke. Alguses arvasime et see on kõrv, aga hiljem saime teada mis see on. Maitses hästi. Vahepeal käisime ka juurde võtmas. Mina võtsin veel pärast ühe sektori arbuusi. Kokku läks meil kahepeale 280 bahti. Selle sees oli siis vesi, 20 bahti tippi ja 2 suurt portsu liha. Väga lahe koht.

Hotelli jõudes oli Heirelil kõht ka natuke lahti, kahtlustasime seda soolestiku söömist. Aga läks õnneks kiirelt üle.