Seitsmes päev

Ärkasime päris varakult – 7.15. Läksime hommikust sööma ja pidime valmis olema kell 8.20, kus meile tuli takso järgi, et meid viia kalale. Buss oli juba rahvast täis ja kõik teised tundusid olevat pärit jaapanist või hiinast, olime ainukesed eurooplased. Tundusid kas meie vanused või meist nooremad. Laev ei olnud väga suur. Kalapüüdjaid kokku oli 9 + mina, kes olin lihtsalt kaasas. Gruppi saatis üks poiss koos kapteniga. Kapteniks oli keegi kohalik, kes ei rääkinud ega kuulnud, aga oli väga muheda olekugas ja sai kõik käte abil öeldud, mis ütelda vaja oli. Prill oli ka korralik – ikkagi Armani! :D Sadamast tuli korraga välja väga palju kalalaevu, ma üritasin kokku lugeda, silmapiirilt nägin neid vähemalt 15. Kohe sõidu alguses pakuti ka merehaiguse vastu rohtu. Keegi sel hetkel ei võtnud, aga ei läinudki kaua, kuni üks asiaat juba läks oksendama. Heirelil ei läinud ka kaua, kui hakkas natuke seest juba keerama. Otsustasime ka ikka mõlemad igaksjuhuks rohtu võtta. Rohi aitas väga hästi, ostsime igaksjuhuks ka endale. Kapten näitas selele asiaadile, kellel paha oli, et ta oleks seal samas ääre juures, saab kohe üle ääre oksendada. Aga ta kasutas ikka vetsu.

Umbes pool tundi sõitsime, siis hakkas meid saatev noorem mees õngesid paika sättima. Laevale pandi külge 5 õnge, kolmel õngel olid ühtemoodi landid otsas ja kahel külgmisel olid teistmoodi. Me Heireliga mõtlesime alguses, et ikka igaüks saab endale oma õnge valida ja siis sellega kala püüda. Tegelikult tõmbas iga kalapüüdja endale järjekorra numbri. Kapten siis jäi õngesid valvama. Iga kord, kui kala näkkas, andis kapten märku ja järjekorras sai siis minna kala välja tõmbama. Selleks tuli võtta õng, see tuli torgata spetsiaalsesse auku, kus ta kinni püsis, ja siis tuli õnge enda poole tõmmata ja kui alla tagasi laskma hakkasid, siis tuli ketast kerida. Kui oli piisavalt ära keritud, siis võttis kapten asja üle ja tõstis kala veest välja. Kõik kalad, mis õngede otsa jäid olid tuunikalad. Kokku sai Heirel 2 korda kala niimoodi välja tõmmata. Terve pundi peale saadi kokku 14 kala. Kalad visati kohe jääge täidetud kasti.

Ega see laevasõit meile väga ei istunud. Õnneks oli seal selline lamamise osa, mis oli varjuga kaetud ja kus pikali olles, ei hakkanud pea ringi käima ja oli päris hea olla. Mina enamuse reisit seal pikali olingi.

Edasi viidi meid Raya saare lähedale madalamasse vette, kus sai ujuda ja snorgeldada. Heirel ka snorgeldas, mina ainult ujusin.

Samal ajal hakati püütud kaladest meile lõunasööki valmistama. Kalad puhastati ja fileeriti sealsamas ja kõik ülearune visati sinna samma kõrvel vette, kus ujusime. Kohe olid kalatükkidel juures ka väikesed kollased kalad, kes hetkega need jäägid ära sõid. Need kalad sõid isegi arbuusi.

Lõunat sõime seal samas laeva peal. Söök oli väga maitsev. Tuunikala me sedasi polnud varem proovinudki, tundus et see oli pannil tehtud. Nägi välja selline pruunikas. Proovida sai ka toorest tuunikala fileed erinevate kastmetega. Mina seda ei proovinud ja Heirelile ka see väga ei maitsenud, oli olnud maitsetu. Japsidele aga tundus see väga maitsvat, neil kodumaal vist sedasi enamasti süüaksegi. Kõrvale oli veel riisi ja kurki ja tomatit. Arbuusi ja ananassi jagati ka. Joogiks oli nagu ikka vett ja muid karastusjooke, mida hoiti suures jääga täidetud kastis.

Edasi viidi meid põhjaõngedega kala püüdma. Põhjaõng nägi välja nagu meiemõistes suur ketasund. Hästi palju tamiili oli keritud ketta peale, otsas oli kaks konksu ja suur raskus. Söödaks pandi mingeid moluskeid, tundusid nagu kaheksajalad. Püüdmisekse tuli raskus söödaga sisse lasta, lasta tuli päris pikalt. Käevahel oli siis tunda, kui kala võttis ja siis tuli järsku kohe tõmmata. Heirelil õnnestus saada 2 pisemat kala. Kalad olid sellised roosakad. Mõnel teisel õnnestus ka kala saada, aga mitte kõigil. Heirelile tundus see põhjaõngega püük suht mõttetu. Talle ei meeldindu see kettaga jamamine, muudkui keri ja keri. Vesi oli seal 40-50 meetrit sügav.

Muidu oli sellel päeval ilm selline pilves või vines, päikest eriti polnud. Põhjaõngega püügi ajal oli Heirel umbes 30 minutit väljas ja natuke vahepeal ka päikest paistis. Heirel põles ikka päris korralikult ära. Kapten juhtis sellele ka tähelepanu, aga siis oli juba hilja. Heirel ise oli ka mõeldnud, et tõmbab selle õnge välja ja siis paneb kreemi. Päike siin väga salakaval.

Pärast seda hakkasime sõitma tagasi sadama poole ja õnged pandi ka uuesti vette. Tagasisõites ei hakanud otsa enam ühtegi kala.

Sadamas veel kapten pakkus, kas tahame püütud kalu kaasa ka võtta, aga meil ei oleks selle kalaga midagi teha olnud.

Õhtul hiljem, läksime randa. Võtsime kaasa läpaka ja hakkaisme üles kirjutama, mis viimastel päevadel teinud oleme. Lootsime rannas leida ka wifit, aga kõik olid tasulised. Tegime endale seal rannas varju lahti ja lamasime lamamistoolidel. Lained olid jälle päris suured. Natuke hakkas ka tibutama, aga varju all ei olnud hullu.