Kolmas päev

Ärkasime poole 10 paiku. Kell 11 pidime oma hotellist välja registreerima. Leidsime ühe söögikoha, kus hommikusöök maksis ühele 99 bahti (2,50 €) continental breakfast – tüüpiline hotelli hommiusöök – kõhu sai täis ja mõnus hubane ja vaikne koht.

Tuba järgmises hotellis käes. Esialgu oli meile näidatud tuba teisel korrusel. Sinna siis endale tuba ka nõudsime. Kuna seal seif ei töötanud läksime kolisime korrus ülespoole, kuhu meid alguses saata tahetigi. Võtsime siis uuesti kapist oma asjad ja läksime teise tuppa. Tuba oli ilus ja korras, suur kapp ja seif. Aknast paistab teise maja aken. Tuba on vaikne ja sinna ei kostu tänavalt muusikat.

Tänase päeva plaan on rentida roller. Esialgu läheme hindasid uurima. Enamasti küsitakse 250 bahti ööpäeva eest. Leidsime ühe ka 100 bahtise, aga see nägi väga vana välja (tänasele päevale tagant järgi mõeldes ka väga õige otsus mitte valida vana rollerit). Ühes kohas ei tahetud meile ka rollerit laenutada, kuna Heirel ütles et ta pole kunagi sõitnud. Läksime siis tagasi vana sõbra Lucky juurde (mees, kes meile ka reisid müüs). Temaga olime ka juba eelmisel õhtul rolleritest rääkinud. Rääkisime ka sellest, et Heirel ei võtnud kaasa juhilube. Tema ei näindu selles probleemi ja ütles, et kui politsei kontrollib, peame maksma 500 bahti trahvi, aga sama trahvikviitungiga saame siis saarel sõita kuni reisi lõpuni. Sama asja eest jutu järgi uut trahvi niipea ei määrata. Lucky esialgu küll vähe muretseb, kas Heirel saab hakkama, aga lubas tal sama tänavapeal teha mõned tiirud, et rattaga tutvuda ja jagas ka õpetusi. Heirelil tuli sõit välja küll ja sukeldusimegi kohe vasakpoolsesse liiklusesse. Esmalt tuli leida bensiinijaam. Siin kasutatakse bensiini E91, liiter maksab umbes 1 euro. Võtsime sisse 3 liitrit ja suundusime Kata beachile.Eesmärk oli külastada erinevaid randu ja vaadata Phuketi lõunatippu. Esialgu hoidsime rattaga väga tee äärde ja sõitsime rahulikult. Kohalikud sõitsid suure hooga mööda. Kui kinni kiilus siis jäime korra seisma ja mõtlesime läbi, kuhu peame sõitma. Kata beachile jõudmine oli väga lihtne, Heirel juhtis ja mina olin taga kaardilugeja. Kata beach on selline rahuklikum ja rohkem peredele mõeldud rand. Selline väike lahesopp helesinise veega. Väga ilus rand ja väga soe vesi. Võtsime oma asjad vette kaasa ning panime nad merekarpidest moodustunud rahnude peale, kus vahel toimetasid ka päris suured krabid.

Siis sõitsime edasi ning jõudsime teise randa ehk Kata Noi beachile. See oli veel väiksem, veel sinisema veega ja veel rahulikum rand. Ümber ringi olid kõrged mäed. Randa jõudis ka teepealt mööda väga järsku ja pikka treppi. Seal rannas täna pikalt ei peatunud, kuna ilm oli väga väga palav ja randa päevitama ei plaaninud jääda. Kuna see rand oli nagu orus, siis seal ei liikunud ka üldse õhku. Heirel ostis ühe jäätise (70 bahti) ja läksime siis jälle edasi.

Sõitsime siis edasi ja plaanisime jõuda Karon View pointi, enne seda jäi teepeale aga hoopis üks restoran, millelt avanes jube ilus vaade sellele samale rannale, mis asus all orus. Nii ilusat vaadet polegi me varem näinud. Otsustasime vaadet nautida ja sinna lõunat sööma jääda. Tellisime mõlemad krabi. Heirel tellis küüslaugu ja pipraga ja mina tellisin rohelise karriga. Söök oli väga hea ja Heirel kiitus krabi. Ütles, et varem ei arvandu ta sellest midagi, aga nüüd oli vaimustuses. Õtöes ka seda, et need inimesed ikka oskavad küüslauguga ümber käia, seda oli väga ohtralt. Krabid olid söögi sees nii, et pidime kesta neil ise tangidega purustama. Lõpuks sõimegi rohkem kätega kui noa ja kahviliga. Tegelikult siin tavaliselt tuuaksegi noa asemel hoopis lusikas.

Sealt edasi jõudsimegi mööda väga käänulist mäest üles viivat teed vaateplatvormile. Selles natuke pettusime. Restoranist oli isegi palju ilusam vaade kui sellelt view pointilt.

Loodus on siin väga mägine ja teed lähevad väga järsult üles ja siis jälle alla.

Edasi sõitsime Rawai beachile. Sõitsime läbi külade, kus tundus et korraldati elevantidega sõite.Rawai beachil jalutasime mööda paadisilda ja seal tundus sellist kohalikku elu ka rohkem olevat. Jalutasime natuke mööda väikest turgu ning ostsin endale pärlikee. Heirel muidugi pahandas , et kohe esimese müüja käest ära ostsin. Vähemalt kinnitati et on päris pärlid ja kee hind oli 200 bahti (5 €). Seal turul müüd ka igasugu veidraid elukaid – kaheksajalgu, kalmaare, kõiksugu kalu. Kärbsed lendasid seal ümber kalade. Kuked ja koerad jooksid mööda tänavat ringi. Väiksed kohalikud lapsed tulid mitu korda ligi käed ette sirutatud, et midagi neile annaksime.

Sealt edasi võtsime suuna suure Buddha kuju juurde. Sinna minekuks tuli minna mööda suurt teed, kus oli 2 rida mõlemas suunas ja väga suur liiklus. Saime hakkama ja lõpuks kui jõudime teeni, mis viis väga kõrgele mäkke kuju juurde alustasime oma rolleriga mägironimist. Teepeal ehmatasid meid järsku elevandid. Nad olid täiesti tee ääres, sõitsime neist mööda umbes 2 meetri kauguselt. Nad olid seal ketis, ju oli mingi kasvatus või pakkusid nad nendega sõitu. Edasi minnes nägime veel teist kohta, kus olid elevandid. Buddha kuju oli ikka tõeliselt suur, kõrgust oli tal 45 meetrit. Tehtud oli see marmorist. Sai minna sellele päris juurde ja sealt kõrgelt mäe otsast avanas ka ilus vaade ümbritsevatele linnadele. Hakkas juba minema hämaraks ja linnad olid tuledes. Tagasi sõitma hakates oli juba päris pime. Heirelil oli halb sõita kuna prillidega oli veel pimedam ja ilma prillideta lendasid elukad silma. Alla pinna oli isegi halvem kui mäest üles sõita. Jõudsime siis tagasi tiheda liiklusega suurele teele kus oli vaja läbida suur ring. Esialgu reastusime valesti ning tõmbasime teelt kõrvale. Muud ei jäänud üle kui ots ringi keerata, mööda kõnniteed natuke tagasi sõita ja uuesti üritada. Õnneks saime ühele suurele jeebile sappa, kes sama marsruuti läbis ning tema taga oli turvaline ka seda ringi läbida. Valgusfooridel on siin sekundid kõval jooksmas, mis näitavad kaua veel vastav tuli põleb. P'unane muutub kohe roheliseks, kollast tuld kasutatakse ainult siis, kui foor ei tööta. Heirel vaatas siis et 3 sek veel jäänd, et jõuab küll üle, tegelikult oli ristile jõudes juba punane. Liiklus on siin väga ettearvamatu, pole probleemi mõnes kohas vastas suunas sõita või rolleriga mööda kõnniteed minna. Kohalikud siin nõeluvad nendega igalt poolt läbi.

Tagasi koju sõit oli päris ulme. Väga tihe liiklus ja väljas oli juba pime. Tagasi hotelli juurde jõudsime umbes 8 paiku. Viisime oma rolleri tagasi Luckyle ja kirjeldasime oma muljeid. Tema arvas alguses, et soovitab meil minna ainult siia lähedale Kata randa, sest arvas, et kuna Heirel ei ole varem rolleriga sõitnud, ei soovita ta meil minna nendesse mägedesse. Ta imestas et me juba olime jõudnud need kõik läbi sõita ja hakkama saada. Heirel küll ütels talle alguses, et on paar korda proovinud aga tegelikult pole ta kunagi ühegi rolleriga sõitnud. Siin sai ta ikka väga suure kogemuse. Kindlasti võtame veel mõnel päeval rolleri ja sõidame teistesse piirkondadesse ka. Väga mõnus on siinse ilmaga rolleriga sõita. Lühikesed käised ja tuul mõnusasti puhub.

Õhtul läksime sööma kohta, kus valisid ise välja kala, ning nemad tegid selle sulle kohe valmis. Võtsime heireliga kahepeale ühe kala ning see grilliti meile küüslaugu ja pipraga. Valmis sai see üllatavalt ruttu ning oli väga väga maitsev. Kala oli selline mõnusalt krõbeda koorikuga. Kõrvale sõime riisi. Heirel võttis Heinekeni õlu ja mina kokteiliks Mai Tai. Tundub et Heinekeni juuakse siin palju, sest seda saab osta absoluutselt igalt poolt. Teliisime ka cokat. Hiljem arve pealt lugesin, nagu oleks 2 cokat kokku maksnud 160 bahti, tundus kahtlane ning välja minnes läksin ja vaatasin menüüst uuesti üle. Tuligi välja et coka maksis hoopis 30 bahti tk. Saime 100 bahti tagasi.

Läksime veel õhtul ka merre ujuma. Seekord oli rannas ka teisi inimesi. Mitmeid korda kõndisid meist mööda kaupmehed, kes pakkusid müügiks ilutulestikku. Lained olid päris suured ja vesi ikka soe.

Sellel külalistemajal, kus ööbime, on ka endal all väike baar ja piljardilaud. Kõik on selline lahtine, lauad on tänaval. Siin hetkel ka istume ja seda päeva kokkuvõtet kirjutame. Siin vastas kohe ka 10ne kordne suur hotell. Tundub väga uhke.

Üldiseid mõtteid:

Tänaval oleme ringi jooksmas näindu prussakaid ja ka ühte rotti, kes jooksis kanalisatsiooni auku.

Enamasti tänavad ikkagi räpased, kanalisatsioon jookseb tee kõrval, sealt ei tule just kõige meeldivamat lõhna. Turismipiirkonna rand on ikka puhas ja korras.

Ilm ikka väga kuum ja päike tugev. Number 8 kreemiga põleb ära, 30ga ei saanud üldse aru, et päikese käes oleks olnud. Me muidugi päris rannas päevitanud polegi, lihtsalt ei jaksa nii kuumaga.

Iga õhtu ikka natuke lööb ka äikest. Kuulda küll ei ole, aga tavas sähvib.